Monoloog eseme seisukohalt 19.10.21

Tere mina olen laud, minu peal saab asju hoida. Näiteks: õpikuid, pinalit, päevikut, vihikuid. Ja kui uni peal on, saab  minu peal uinakuid teha. Minu peal  raamatuid lugeda  ja õppida. Mul on kogu aeg häda ja viletsus, sest päike paistab mulle peale.

 Mulle ei meeldi kui mind lükatakse, nügitakse ja nihutatakse. Alati ootan rahu ja vaikust aga vahel kulub selle saavutamiseks liiga kaua aega . Mulle üldiselt  meeldib olla laud aga vahel ma unistan, et võiksin  olla auto või jalgratas. ( Marek)

Tere, mina olen käärid. Mind kasutatakse lõikamiseks. Ma lõikan igasugust paberit nt valget ja värvilist kuigi  lõikamine mulle  eriti ei meeldi. Mõnikord on  mul  isegi valus kui ma lõikan. Mina olen 70 aastat lõiganud ja olen üpris vana. Ja mul on ka lapselapsed, kes on minust poole väiksemad. Mul on ka üpris palju sugulasi. Osad sugulased elavad koolis ja osad lasteaias. Nendega ma suhtlen harva. See oligi minu elulugu. ( Britta )

Mina olen Raamat, mind on loetud palju kordi ja ma olen hästi populaarne. Mind on lugenud suuremad ja väiksemad lapsed. Minu pealkirjaks on Bert ja Vabadus, minus on naljajutte kui ka tōsisemaid jutte.
Minu autorid on Sören Olsson ja Andres Jacobsson. Mind müüakse raamatupoodides kui ka tavapoodides, mul on 135 lehekülge. (Romet)

Tere mina olen desinfitseerimisvahend. Mulle meeldib kui mind pritsitakse oma käte peale. Mõnikord, kui mind nuusutatakse, ütlevad kõik, et ma lōhnan väga hästi! Minu üks koostisosadest on alkohol,  sellepärast on mul selline kange lõhn.  Mind kasutatakse igal pool selleks, et ma viiruseid tapaksin. See on minu töö, et inimkond saaks rahulikult toimetada ja välja ei sureks. 

Kahjuks maksan poes päris palju, sellepärast ostavad mind esindused kõige rohkem, pered väga ei ostagi:(.

(Janno)

Tere mina olen kell. Kui vaja aega vaadata, siis mina olen  abiks. Minu numbrid  on väga suures kirjas selleks, et mind   saaks kaugelt vaadata . Ma olen kõikides kodustes ja koolides  ning see on väga tore. Kui mul saab patarei tühjaks, siis pannakse  mulle uus. Oi, see  on väga magus!  Mulle väga ei meeldi kui mind näpitakse või võetakse hoopis seina pealt ära. Ma tahan olla seinal, sest olen seinakell. Sein on minu lemmikkoht ja siin saan ma rippuda rahulikult. Mõnikord mind visatakse ära ja siis ostetakse uus, see  mulle kahjuks ei meeldi väga.( Milana)

Mina olen pult. Mul on nupud. Mul on üks punane nupp millega saab televiisorit mängima panna. Kodudes meeldib mulle  peitust mängida, iga kord kui mind pannakse voodi peale, jooksen ma kohe peitu. Aga kui mu patareid tühjaks saavad, siis jään ma magama ja magan seni, kui uued patareid mu üles äratavad.

(Kristjan)

Tere mina olen laud, vahest mulle meeldib olla laud, vahest ei meeldi ka. Näiteks ei meeldi kui 
mingi matsikari hakkab möllama. Ükskord nad lükkasid mind seni , kuni ma lõpuks ümber
käisin. No ma ütlen, täielik matsikari, ma tundsin eiramistunnet.

Vahest pannakse minu peale sööginooma, see mulle väga meeldib. Vahest aetakse ka minu peale süüa, kuid kahjuks ma ei saa seda maitsta. Mõnikord ma satun mõtlema kuidas kõik need koogid ja kommid maitsevad aga noh, mida ei saa, seda ei saa proovida.

Ja  miks  pannakse minu peale raamatuid ja asju nagu ma oleks mingi pakikandja! 
Ja  kuidas mind tänatakse!, näiteks üleeile lõi üks laps mind rusikaga.  Mine tea äkki oli tal kõht tühi, kuigi lapsel võiks ikka kombeid ka olla.

Tänu minule saavad lapsed tarkusi, muidu nad peaksid põrandal õppima .( Laura- Lisett )

Tere, mina olen tahvel. Igal hommikul näen ma lapsi. Lapsed on ebaviisakad! Klassi sisenedes ütlevad nad õpetajale tere hommikust aga mulle ei ütle keegi midagi.

Vanasti mind kritseldati täis ja seejärel üritati mind ära uputada. Tänapäeval aga  panevad  nad mu magnetitega täis ja ei vabanda ka!

Vahepeal kohtan väikseid valgeid mehikesi, nemad lebavad minu peal ja vahetevahel hõõruvad.

( Kristjan - Romet )

  

Mina olen korrutustabel. Mind kasutatakse siis kui korrutada ei osata. Ma seisan seinal ja aeg-ajalt tulevad lapsed  ja vaatavad mind. Eriti tehakse seda matemaatikatunnis. Õpetaja sunnib vahel õpilasi, et nad mu pähe õpiks. Kõige kurvem on koolivaheaeg, siis ma lihtsalt olen ja seisan ja mul pole kellegagi rääkida. Olen ju üks ja ainuke siin klassis. ( Laura )